Kas lapsed üldse vajavad joogat?

Kas lapsed üldse vajavad joogat?

Alates tänasest me hakkame tutvustama Eestis tegutsevaid laste jooga õpetajaid ja nende maailmavaadet. Avaintervjuu on Kristel Paimlaga, kes on tulihingeline laste jooga propageerija Eestis. Saame teada, mida tema arvab laste joogast, laste kasvatamisest, elust endast. Kas lapsed üldse vajavad joogat jne.

 

Kuidas Sa jõudsid laste joogani?

Klassika: mu isiklik elu muutus ühel hetkel nii ebamugavaks, et mul oli valida, kas kuul kellelegi pähe, antidepressandid või jooga. Aga kui nüüd ilma naljata rääkida, siis jah – Elu ise juhtis mind läbi väga suurte muutuste kundalini joogani.

Pärast kundalini jooga õpetaja esmakursuse läbimist, avastasin end ühtäkki Tallinna Puuetega Inimeste Kojast, kus jagasin kundalini joogast huvitunud inimestele seda imelist iidset kundalini jooga filosoofiat, mis mind ennastki õpingute käigus inspireeris, pluss jätkuvalt tegelesin ka oma sisemise arengu ja enesetervendusega, mis on kundalini joogaga kaasaskäiv vältimatu protsess. Hakkasin mõtisklema enda näitel, et miks peab üks inimene üldse ootama täiskasvanuks saamist, laskma oma elul ja “asjadel” nässu minna ning alles siis avastama jooga, mille abil kõike endas ükshaaval remontima hakata. Oleks ju vastupidi väga tore, kui inimene saaks juba kohe pärast sündi, või võimalikult maast madalast, selle oma õige teeotsa peale ja sinna ka jäädud. Uurisin oma õpetajalt Sukhdev Kaurilt, kas lastejoogaga ka tegeletakse. Jaa, tegeletakse, kõlas vastus. Kuid Eestis seda õppida toona (2010 a) veel ei saanud, küll aga leidus väga häid õpetajaid Hispaanias, Saksamaal ja Ameerikas. Välismaale aga õppima minna oli minu jaoks väga kulukas. Nii sündis koos mõttekaaslastega plaan panna kokku punt asjast huvitatud inimesi ja organiseerida Eestisse esimene lastejooga õpetajate kursus koos välismaa juhtivate õpetajatega. Ja nii see lumepall vaikselt veerema läkski, nii et ühel hetkel sündis loomuliku jätkuna lisaks Laste Jooga Stuudiole ka lastejooga õpetajate kursused, mida teeme siin Eestis koos Eesti kundalini jooga õpetajatega. Ja nüüd siis ka laste jooga raamat, mis peagi ilmavalgust näeb, kui saame heade inimeste ja Hooandja abiga selleks vajamineva raha kokku.

Mida on jooga Sulle elus andnud?

Siinkohal jääb mul sõnadest puudu kirjeldamaks, mida kõike joogaga tegelemine on mulle kinkinud. Põhilisem neist on see, et ma leidsin üles iseenda ja sain julguse hakata käima oma teed ehk ajama päris oma asja, antud juhul siis pühenduda laste teenimisele ja laste joogale. Mis oli väga radikaalne samm, arvestades et olin õppinud juristiks ja tegelesin juba aastast 1997 juuraga. Nali naljaks, aga täna on kätte jõudnud olukord, kus meie armsas Eestis minu nime ja laste jooga vahele pannakse võrdusmärk ning osades ringkondades kutsutakse mind suisa Eesti lastejooga emaks 🙂

Kas on mõni mõttetera, millest elus lähtud?

Ikka. Põhilisemad neist: Iga asi on millekski hea. Julge alati unistada ja suurelt, sest kõik unistused täituvad varem või hiljem ning parimal moel. Kõik juhtub põhjusega. Sa oled alati hoitud. Anna endast alati parim. Ära eelda. Iga teo taga on positiivne kavatsus. Jne.

Kas mõni raamat on Sind ennast oluliselt mõjutanud elus?

Neid on palju. Alates Pipi Pikksukast lõpetades Rumi Armastuse 40 reeglini. Hetkel näiteks seoses oma laste jooga raamatu kirjutamisega loen Osho “Raamat lastest. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine.” Ma ei ole väga suur Osho fänn, aga antud juhul seda lektüüri soovitan küll kõigil lapsevanematel ja lastega tegelevatel inimestel lugeda, sest see raamat on väga inspireeriv, samas nii elementaarsed tõed, millest oleme oma igapäevases edu, maine ja raha kultuses väga kaugenenud ning tulemuseks ongi just selline maailm nagu ta meil parasjagu siin on.

Miks on jooga laste jaoks oluline?

Esmalt ma juhin tähelepanu sellele, et kundalini jooga õpetustel põhinev laste jooga, mida mina viljelen, ei ole ainult füüsilised harjutused. See on palju enamat. Jooga on elustiil, mis muuhulgas kätkeb endas füüsilisi harjutusi, kuid lisaks ka meditatsioone, mantraid, humanoloogiat ehk õpetust inimeseks olemises, sealhulgas toitumist, laste ja enese kasvamist, teadlike valikute tegemist, teadlikku suhtlemist, vastutuse võtmist enda elu eest jne.

Kui anda lapsele proovida teha joogat, siis see neile meeldib ja nad üldjuhul jäävad armastama joogat. Kuigi sageli ei saada aru, et lapsed teevad joogat, sest laste jooga on oma olemuselt hästi mänguline, loov, kus sõltuvalt õpetajast on tunnis ka palju laulu, tantsu, muusikat, kunsti. Lapsed lähevad tunnist alati ära rõõmsate ja leebetena. Mina ei näe oma tunnist ära minemas kunagi vihaselt ja pahatahtlikult käituvaid lapsi. Ka need, kes kuulevad kodus, lasteaias või koolis õpetajatelt, et nad on pahad või probleemsed lapsed, on ju tegelikult oma olemuselt head, sõbralikud ja avatud. Sildi saavad nad külge aga sellepärast, et nendega tegelevad täiskasvanud ei tule ei endaga ega nende lastega toime, ei mõista nende käitumist, sest see ei mahu kokkulepitud ühiskondlikesse standarditesse. Ja vahel kahjuks juhtub nii, et laps jääbki seda välist silti uskuma ja hakkab vastavalt saadud sildile ka igapäevaselt käituma. Joogatund aga aitab lapsel lihtsalt olla, tunda end väärtuslikuna. Jooga tunnis kogeb laps seda usaldust, austust, hinnangute vabadust ja armastust, mis võib-olla kodus, lasteaias, koolis on kuhugi kaduma läinud. Või moondunud.

Kui me tegeleme joogaga, siis see mõjub samaaegselt nii meie füüsilisele kehale, meie hingele kui meelele. Hingest ja meelest rääkides. Näiteks tundides me tihti mõtestame lahti tagasilööke laste elus: kui miski ei õnnestu või läheb nässu, keegi on kaotanud sõbra, lähedase jm hingele mõjuvad lapse jaoks olulised teemad, siis me arutleme selle üle. Me ei tee nö halva mängu juures head nägu, ei teeskle. Kui on kurb, siis on kurb. Me lahkame teemasid armastusest, vihast, kurbusest, üksindusest, stressist, sünnist, surmast – ühesõnaga kõigest, millest lapsed ise tahavad rääkida ja loomulikult kõik see käib läbi mängulisuse. Näiteks teeme ajalehepallisõda tunnis ja siis ma küsin: “Kes on viha tundnud?” Selle peale tõuseb kohe muidugi kätemeri. Siis me arutame, et milline see viha välja näeb, kus ta kehas asub ja mida sa oled viha korral teinud ja mida võiks teha, et oma tunded välja lasta nii, et keegi haiget ei saaks ja omakorda katki ei läheks. Lapsed pakuvad suurepäraseid ideid, et isegi kuulad ja imestad. Üldse on lastejoogas suur osa häälel läbi rääkimise ja laulmise.

Vahel teeme paha tunde väljaelamise mänge näiteks käteplaksutamise või trampimisega. Või teeme juhitud meditatsiooni – kujutame vaimusilmas, kuidas ette sõidab prügiauto, mille kasti viskame kõik oma hirmud, viha, pettumused, koledad mõtted, ning prügiauto viib kogu selle koorma minema. Alles jääb armastus, usaldus, kergus ja rõõm. Tihti laulame tunnis üht toredat eestindatud mantrat “Olen õnnelik, olen hea”. Lapsevanemad on mulle rääkinud, et lapsed laulavad seda mantrat kodus, kui neil on paha tuju või tüli majas. Nii õpib laps ennast ise emotsionaalselt toetama.

Lisaks emotsionaalsele mahalaadimisele saavad lapsed meie vestlusringidest julguse ennast väljendada ja mis põhiline – olla kuulatud, olla kaasatud, tunde olla oluline. Mul on tihti lapsi, kes algul üldse ei julge endast rääkida, sest nad on treenitud pigem kuulama ja vaikima või et nende mõtted ja jutud pole ju olulised. Samuti on lastel üsna levinud esinemishirm, kuid sellestki saab joogas üle.

Miks võiks joogaga juba lapsena alustada?

Me elame teadaolevalt ajaloo kõige kiiremal, info- ja stressirohkemal ajal ning see ei kehti ainult täiskasvanute kohta, vaid ka laste kohta. Vanemad on sageli hõivatud tööga või on puntras iseendaga ning lapsed kasvavad maailmas, kus neil tuleb ise hakkama saada ja vahel olla ka vanemaks oma lapsevanematele. Lapsed kasvavad maailmas, kus üksildus, halvad toitumisharjumused, kahjulikud keskkonnamõjud, liikumisvähesus, erinevad nutividinad, arvutimängud, televiisor ja lasteaia-/koolistress, meelemürgid, vaesus on laste igapäevased ja väga sagedased kaaslased.

Toon oma lemmiknäite. Kuigi meie rahvaarv on väga väike, siis meie klassid koolis ja rühmad lasteaias on suured justnagu Hiinas ning me forsseerime kõikvõimalike õpetuste ja trennidega oma lapsi, eesmärgiga et nad saaks õnnelikuks, edukaks, andekaks, targaks, rikkaks jne. Kuid milleks? Milleks forsseerida näitekls kasvavat mändi, tamme, pihlakat, kadakat? Keegi ei sekku puu kasvamise protsessi, sest keegi ei tule selle pealegi, aga vot millegipärast laste puhul tahame teha neist ilusad bonsaid, et silmal ilus vaadata ja et siis nende ja nende saavutustega uhkustada sugulaste ja sõprade ees.

Mis on tulemus? Hunnik õnnetuid tulevasi täiskavanuid, kes elavad elu, mida nad pole endale ise valinud, vaid see on “peale sunnnitud” ehk see on tulnud kellegi teise ja kolmanda poolt, ja lastel endil pole ka olnud julgust öelda juba eos “ei” ega ole ka olnud aega selle rongiga kaasa kihutades märgata, millist elu ma siis õigupoolest elada tahaksin, kellena töötada jne. Vähe sellest – samal ajal, kui me lastest bonsaisid treime ja realiseerima iseenda täitmata unistusi laste peal, pole kellelgi tegelikult väga aega süveneda ja personaalselt süvitsi minna, sest enda hirmust tulenevalt käib tohutu lapse isiksuse arendamine ja tormijooks nn esikohale ehk edukaks olemise nimel. Raha, asjade, positsioonide tagaajamine. Ehk et mida me tegelikult lapsele õpetame? Ma pakun, et me külvame tegelikult edasi hoopis oma hirmu, puudustunnet, enesega rahulolematust, topeltmoraali jne. Külvame seda, mida me ise oleme ja mis punktist tegutseme, tihti segi ajades nt armastuse hirmuga.

Ka paljud lastele orienteeritud spordialad, mis küll kehale on head, on oma olemuselt tegelikult võistleva iseloomuga ning lisavad seetõttu pinget ja stressi laste ellu veelgi rohkem juurde. Siinkohal ei saa jätta mainimata, et paljudes tantsutrennides pannakse lapsed liikuma ja käituma täiesti ebakohaselt. Väikesed tüdrukud teevad liigutusi, mis pigem sobivad vanusesse 20+, pluss nad värvitakse ära, soovitatakse vähem süüa jne. Tegelikult on see hullumeelsus, sest me anname lapsele mõista – me ei aktsepteeri sind sellisena nagu sa oled ega ka sinu kaasasündinud ilu. Jooga on selles mõttes vähe parem, sest ainus, kellega sa nö trennis võistled, oled sina ise ja joogas ei pea sa tegema ka eakohatuid liigutusi, käima ringi meigituna. Ei pea kartma ka mahajäämist, mis sageli kõikvõimalikes trennides ja koolides juhtub, juhul kui oled puudunud.

Niisamuti värskes õhus liikumine ja looduses viibimine on järjest rohkem tahaplaanile jäämas ning selle asemel ollakse kõikvõimalikes ruumides: auto, kodu, klass, lasteaed, spordihall, huvikeskus, kaubanduskeskus. Mistõttu lapsed ja noorukid kannatavad tänapäeval üha enam kõikvõimalike tervisehädade, käitumisprobleemide, emotsionaalsete probleemide, keskendumisraskuste, unehäirete, madala enesehinnangu, stressi, ülekaalu ja mis põhiline – tohutu puudusteadvuse all. Lapsed justkui kardavad elada. Näide: palusin ühes tunnis lõdvestuse ajaks murule pikali heita, osad lapsed ei teinud seda, sest kartsid paaniliselt puuke.

Aga et see nii ei läheks, siis minu arvates parim viis toetada laste ja noorte vaimset ja füüsilist arengut ning et lapsed ja noored selle eelpool kirjeldatud hullusega kaasa ei läheks, on jagada neile maast madalast erinevaid eneseaitamise tehnikaid, mida jooga kuhjaga pakub. Me ei pea siinkohal silmas vaid füüsilisi harjutusi, vaid kõiki kasulikke tööriistu, mida jooga annab. Jooga aitab lapsel iseendast aru saada ja olla teadlikum oma emotsioonidest, käitumisest, arengust, ümbritsevast keskkonnast, maailmast tervikuna ning kuidas selle kõigega mõnusasti toime tulla.

Mille poolest erineb laste jooga muudest joogaharudest, mida täiskasvanud harrastavad?

Kundalini jooga õpetusel põhinev laste jooga, millega mina tegelen, pole väga võrreldav täiskasvanutele mõeldud joogaga. Kui keegi püüaks anda lastele joogatundi nii nagu täiskasvanutele, paneks lapsed ilmselt kohe plehku, sest see oleks nende jaoks üsna igav. Küll aga tunni struktuur ehk ülesehitus on sama: sissehäälestus, soendusharjutused, kriya ehk harjutuste seeria, lõpulõdvestus, meditatsioon, tunnist välja häälestamine. Kui täiskasvanute tund kestab 1,5 h, siis laste tund sõltuvalt laste vanusest on 30-60 minutit.

Kuna lastejooga ei tähenda krampikult paigalistumist ja erinevate asanate tegemist ja liikumatus asendis mediteerimist, vaid on pigem üks mõnus möll, läbi mille saavutatakse meelerahu, siis ta sobib üldjuhul paljudele lastele. Aga on ka lapsi, kellele jooga ei istu, ja see on väga ok. Näiteks tuli mulle kord tundi teismeline poiss, kellel oli meeletu tähelepanu ja enese tõestamisvajadus. Kui tunnis tegime jooga harjutusi, siis tema kogu aeg võistles kõigiga, tahtis olla esimene, kuigi me ju ei võistle joogas. Ja tunnis lõpus kui me joonistasime, siis tema lahendas samal ajal ülikeerukaid matemaatilisi võrrandeid, mis mu meelest oli väga äge, aga tema jaoks jäi jooga igavaks, sest ta ei saanud esikohta, nii et rohkem ma kahjuks teda tunnis ei näinud.

Kui me räägime aga joogast, mida tehakse lastega juba alates 11-13, siis mõned neist tõesti tahavad juba olla nagu täiskasvanud ja neile väga meeldib, kui nende jooga meenutab oma olemuselt täiskasvanute joogat. Seetõttu on ka väga ok, kui emad-isad, tädid-onud võtavad oma lapsed täiskasvanute jooga tundi kaasa. Vähemasti kundalini joogas on see väga aktsepteeritud, sest lapsed on elu osa.

Milliseid jooga praktiseerimisest tulenevaid muutusi oled oma laste peal näinud?

Lapsed, kes teevad regulaarselt kasvõi korra nädalas joogat, muutuvad tänu joogale veelgi avatumaks, julgemaks, loovamaks, tasakaalukamaks, hoolivamaks ja õnnelikumaks. Nad on füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt tervemad. See väljendub elurõõmus, julguses, enesekindluses, rahulikkuses ja loovuses. Isegi õpitulemused paranevad. Muidugi arendab joogatund ka lapse füüsist – vastupidavust ja paindlikkust, koordinatsiooni ja närvisüsteemi. Soodustab ainevahetust ja tugevdab immuunsüsteemi.

Minu enda praktikas on kaks edulugu – üks laps sai jagu kokutamisest ja üks laps, kes oli suhteliselt paindumatu nagu vana tamm, pärast mõningat joogatamist paindus nagu noor kask. Minu enda lapsed seevastu alati mediteerivad, kui neil nö juhe kokku jookseb, sest nad hakkavad laulma mantrat “Olen rõõmus, olen hea”. Kolmas laps on tänu joogale aga just nii tubli ja elurõõmus nagu ta on.

Kui tihti võiks lapsed joogat harrastada?

Nii tihti kui võimalik.

Millal oleks hea aeg lapsele joogat tutvustada?

Mida varem lapsed iseendaga tegelema hakkavad, seda kergem saab olema nende ülejäänud elu. Kuna paljud käitumismustrid ja probleemid, millega me elu jooksul kokku puutume on paljuski alguse saanud just meie varajasest lapsepõlvest, siis mida varem me suudame taastada ühenduse iseendaga, seda parem.

Jooga sobib igas vanuses lastele. Näiteks beebid teevad joogat koos emmedega. Alates 3.–4. eluaastast saab enamik lapsi ka juba ise joogatunnis hakkama.

Kuna laste jooga ei tähenda kramplikult paigalistumist ja erinevate aasanate tegemist ja liikumatus asendis mediteerimist, vaid on pigem üks mõnus möll, mille kaudu saavutatakse meelerahu, siis sobib see üldjuhul paljudele lastele. Kuigi olen näinud ka lapsi, kellele ei meeldi jooga – sest siin ei saa ennast teis- tele tõestada, ei saa teistega võistelda, ei panda hindeid, ei jagata esikohti jne. Tuleb arvestada, et lastele meeldib liikumine ja mäng ning jooga harjutuste, puhkuse ja mediteerimise kaudu õpibki lapse keha, hing ja meel koos toimima. Jooga asendite lapsepärased nimetused ja minek nende tegelaste sisse aitavad kaasa ka laste kujutlusvõimele. Tekib tunne võimsusest ja võimetusest, liikuvast ja liikumatusest.

Millest said inspiratsiooni laste jooga raamatu kirjutamiseks?

Lastest. Elust endast. Oma igapäevasest praktikast lastega. Kundalini jooga õpetustest.

Mis Sind üldse elus inspireerib ja motiveerib, mis on see, mis tõstab suunurgad ülespoole?

Armastus, mis loob. Lapsed, meie suurimad õpetajad. Loodus. Inimesed. See, et ma olen sündinud siia ilma ja et saan igal hommikul ärgata ning kogeda inimeseks olemist ja seda ilmailu. Isegi kui see on vahel väga väljakutseid esitav.

Mida sooviksid tänapäeva ruttavale inimesele öelda?

Ole kohal, märka ja lõdvestu. Ole sina ise. Isegi kui Sa oled suutnud oma päevakavva toppida miljon tegevust, siis vaatamata sellele ole igat tegevust tehes hästi kohalolev. Näiteks kui laps, elukaaslane või kes iganes sulle midagi räägib, siis kuula teda päriselt ka, ole tema joaks kohal. Kui Sa valmistad toitu, jälgi toidu värve, lõhnu, maitset, tekstuuri. Sama lugu söömise või mistahes tegevusega. Naudi oma elu, olemust, iga tegu ja hetke, isegi liiklusummikus olemist või hambavalu 🙂

 

Küsimusi küsis Annamaria Venski (Hingepesa).

NB! Kuna Kristel on hõivatud oma kolme lapse ning igasugu põnevate ideede genereerimise ja projektidega, siis vaatamata sellele teeb ta ka aeg-ajalt lastele ja nende vanematele avatud laste jooga tunde. Et teada saada, millal ja kus täpsemalt, siis selleks tuleb liituda Laste Jooga Stuudio uudiskirjaga siin.

 

Add Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *