Lapse teadvusest

Lapse teadvusest

Alustuseks, ärgem vaatakem teadvust kui miskit, mis kuulub lapsele või täiskasvanule. Vaatleme teadvuse ideed nii, nagu jooga seda vaatleb. Teadvus on energia ja samal ajal on see olemise seisund.

On kaks seisundit: üks seisund on kellekski saamine (becoming) ja teine seisund on olemine. Me kasutame oma potensiaali ja väge, et muutuda sellest kes me oleme, kellekski teiseks. Me muutume, me oleme.

Teadvuses eksiteerivad mõlemad võimalused: muutumine (becoming) ja olemine; need võimalused tegelikustuvad õiges keskkonnas. Sündides on meie teadvus puhas, ilma mõjutusteta, jälgedeta käesoleva päeva keskkonnast ja see rikkumata teadvus jääb meiega kuni kaheksanda eluaastani. See teadvuse seisund on nagu käsn, mis imab endasse kõik informatsiooni, mis lapseni jõuab läbi meelte, lõimumise, intellektuaalsete ja emotsionaalsete sisendite kaudu. Teadvus kohandab end sellisel viisil, et ellu jääda ja eksisteerida sellel materiaalsel tasandil.

Kõik informatsioon, mis teadvus vastu võtab kuni kaheksanda eluaastani, on puhtalt intuitiivne. See informatsioon on ka mittelineaarne ja mittejärgnev. Kui me alustame oma kooliteed, toimub muutus meie teadvuses ja me alustame lineaarset, järgnevusega õppimise protsessi. Hetkest, kui järgnev-, lineaarne õppeprotsess algab, muutub ka meie iseloom. Teatud põhimõtted kinnistuvad, et A on enne B’d, C järgnev B’le ja meil areneb selline arusaamine. Selline arusaamine on väga jäik ja siin toimubki meie isiksusel tohutu suur transformatsioon.

Swami Sivananda ütles, et lapse loomus, isiksus ja mõtteviis on nagu savi. Sellele saab anda ükskõik millise kuju. Perekond, kultuur, sotsiaalne keskkond, religioon, haridus – kõik need aspektid mõjutavad inimteadvuse kujunemist.

India ja joogalik traditsioon ütlevad, et teadvuse kõikide tasandite areng toimub enne kaheksandat eluaastat: intuitiivne, spirituaalne, kultuurne, sotsiaalne, personaalne, psüühiline jne. Kõik juhtub enne kaheksandat eluaastat, enne kui me lähme esimesse klassi. Sellel hetkel, kui läheme kooli, teadvuse areng peatub ja algab lineaarne areng.

Enne kaheksandat eluaastat teadvuse poolt vastuvõetud õpetusi nimetatakse samskara’ks. Need on muljed, mis katavad teavuse. Informatsiooni, mille talletame peale kaheksandat eluaastat, nimetatakse shiksha’ks. India ja joogalik traditsioon on rõhutanud samskara vajalikkust, sest tulevases elus, kui inimene on 30, 40, 60 – saad sa selleks inimeseks, kellel on need omadused ja harjumused, mis on talletanud enne kaheksandat eluaastat. See, kes sa oled täna, on see, milleks sa olid vormitud enne kaheksandat eluaastat. See, kelleks sind vormiti peale kaheksandat eluaastat, on nähtav paberitelt, diplomitelt, tunnistustelt, mis on meie koduses, kottides ja töökohtadel. See on sinu kvalifikatsioon, et ellu jääda selles maailmas, mille sa said peale kaheksandat eluaastat. Aga swabhava ehk loomus, meel, meele vastukaja, võime toime tulla elu situatsioonidega ja teiste inimestega – kõik need võimed on saadud lapsepõlvest, nendest peenetest õpingutest, mis teadvusesse talletusid.

Maailmas on palju inimesi, kes on õige treeninguga arenenud teistmoodi, kui ülejäänud inimesed. Selliste inimestega on katseid tehtud. Üks saksa perekond käis kunagi ashramis (nad teevad seda siiamaani) koos oma kaheaastase tütrega. Nad tahtsid oma tütart kasvatada joogaliku väljavaatega. Niisiis soovitas õpetaja nidra praktikat ja andis tüdrukule nime. Tüdruk oli täiesti puhas. Mida saakski kahe aastane laps öelda? Kuid, midagi väga üllatavat juhtus – nädal aega peale talle nime andmist, küsis õpetaja lapselt: “Mis on sinu nimi?” Laps vastas:” Mina olen Ommurti”. Üllatav oli see, et kuidas sai nii väike laps ära tunda oma nime, mis ei olnud isegi tema emakeeles.

Teiseks üllatuseks, oli see, et peale nidra jooga praktiseerimist muutus lapse meel nii erksaks ja teravaks, et kui ta alustas eelkooli, siis esimesel päeval ütles ta: “ Nüüd ma tean kõigest, mida nad hakkavad seal mulle õpetama!” ja ta ei läinud enam tagasi eelkooli. Ta läbis kõik testid suurepäraselt. Peale mõne aasta koduseid õpinguid, praktiseerides nidra joogat ja sankalpa’t, kui tuli aeg, kus tüdruk läks algklassi, siis läbis ta kõik algklassid üksteise järel. Õpetajad ei osanud teda ühtegi klassi paigutada, sest juba paari kuuga läks ta edasi järgmisesse klassi. Tänaseks on ta üheksateistkümne või kahekümne aastane ja korralilkult kvalifitseeritud inimene ja kui temalt küsitakse mitu aastat ta on koolis käinud oma elu jooksul, vastab ta: “umbes viis” ja ta on lõpetanud kõik kohustuslikud 12 klassi.

Nähes selliseid juhtumeid, hakkame uskuma, et on teistsugune meel, mis on üle ratsionaalsest, intellektuaalsest meelest, mida me kutsume ülemeeleks (psychic mind), kuid seda võib ka kutsuda intuiivseks meeleks või kõrgemaks meeleks. Kui kõrgem meel tööle hakkab, siis vaimsed võimed avanevad ja manifesteeruvad.

Kõik inimesed, kes on pikalt lastega töötanud, on täheldanud, et laste vastuvõtlikkus on palju suurem kui täiskasvanute oma. Lapsed mõistavad teistmoodi ja paremini, sest nende mõistus ei ole täis kuhjatud muljetest, ideedest ja konseptsioonidest. Nende meel on vaba. Öeldes vähe, mõistavad nad palju. On piirangud, mis ei võimalda neil end väjendada; aru saada, mida nad tahavad, tunnevad, ihaldavad. Kuid nende vaimne sagedus on palju kõrgem kui täiskasvanu ettemääratud sagedus. Täiskasvanud tegutsevad ettemäärtud sageduse järgi vastavalt nende haridusele, samas, kui lapsed on intuitiivsed. Peamiseks tõukejõuks laste joogalikule haridusele on andagi neile sobilik samskara, mis võib neile vajalikuks osutuda tulevases elus.

 

Originaal: Swami Niranjanananda Saraswati “Yoga Education for Children” 

Tõlkinud: Maria Merisalu

Add Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *