Ma näen sinus head ka siis, kui me ei nõustu

Ma näen sinus head ka siis, kui me ei nõustu

Mõned aastad tagasi küsiti kuuenda klassi õpilastelt, mida nad arvavad maailma turvalisusest ning kas maailmas on rohkem “halbu” või “häid” inimesi. Šokeerivalt oli vastuseks, et maailm on ohtlik ja “halbu” on rohkem kui “häid”.

Neid oli väga raske ümber veenda. Kuid kerge on aru saada, miks nendel selline maailmapilt oli kujunenud – meedia. Nad uskusid kuuldud/nähtud lugusi rohkem, kui oma enda elukogemust.

 

Uskudes meediat rohkem kui elukogemusi 

Tänapäeval on suurem oht, kui kunagi varem, ajada sassi meedia ja reaalsuse. Me mitte ainult ei usu meedias kajastatavat rohkem, kui oma kogemusi, meie valmisolekust neid uskuda on saanud rahategemisviis. Mida sensiatsioonilisem lugu, seda rohkem me tähelepanu pöörame. Me jääme lugudesse kinni, olgu need helged või tumedad.

Selle asemel, et oma maailmapilt luua teiste arvamuste põhjal, peaks vaatama oma elukogemust ja inimesi enda ümber. Tihtipeale on pilt, mida meile näidatakse ja see, mida me kogeme hoopis teistsugune. Kumba sa usaldad – meediat? Miks?

 

Illusioon, et vaenlasi on vaja

Paljud inimesed arvavad, et on idealistlik uskuda sõnumit, et “head” inimesed on kõikjal. Kuid see on arusaamatus – see, kui näed headust kõigis, ei tähenda, et pead nendega nõustuma.

Erinevad arvamused on kasulikud. Konfliktid tekitavad dialoogi, millest saavad alguse muutused. Erinevad arvamused ja vaatevinklid avardavad maailmapilti. Oluline on siinkohal aru saada, et teine inimene ei ole kohe vaenlane, lihtsalt sellepärast, et omab sinust teistsugust arvamust.

Tänapäeva meedia utsitab ja õpetab meid vaenlasi otsima ja tahtma. Lapsed mängivad võitlusmänge tundide viisi, kus peab vaenlase hävitama. Poliitikas on alati “meie ja nemad” mentaliteet, kus pead valima poole, kellega koos võitled ja poole, kes on su vaenlane. Kõik sellised “mängud” teenivad väga palju raha suurkorporatsioonidele.

Kuid kas nendel korporatsioonidel on sotsiaalne teadvus?

Üks ohtudest sellise utsitamise juures on see, et me muudame oma “vaenlased” kahemõõtmelisteks tegelasteks. Me ei tea nende lugusid, me ei tea midagi valust, mis on nende südames või milline on nende elukogemus.

Oleme jõudnud punkti, kus mugavalt kodus istudes plahvatame välja hetkeemotsioone sotsiaalmeediasse, teadmata oma tegude tegelikest tagajärgedest.

 

Me võime olla eriarvamustel, kuid siiski näha üksteises head 

Maailmas on erinevad inimesed ja keegi neist ei ole hea ega halb. Kõik tegutsevad nii, kuidas nad arvavad, et peaksid tegutsema. Kõik oleme samamoodi siin reaalsuses õppides oma õppetunde ja saades juurde kogemusi.

Me võime mitte nõustuda teistega, samas siiski nähes headust neis. Meie arvamused ja teatud seisukohad, mis suurel määral on kujunenud välistest mõjutajatest – on lihtsalt meie arvamused. See on meie kogemus sellest maailmast, kuidas meie seda näeme ja me ei näe ega peagi nägema seda samamoodi. Peame olema tänulikud, et meil on erinevad vaatevinklid, tänulikud selle mitmekülgse eksistentsi eest.

 

Nagu Yogi Bhajan on öelnud: “If you don’t see God in all, you don’t see God at all”

 

Originaalteksti leiad siit.

Teksti tõlkis: Maria Merisalu

Add Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *