Laste jooga tunnid
Kundalini jooga õpetusel põhinevaid laste jooga tunde alustatakse harilikult nii, et kõigepealt lastakse lastel end nn tühjaks joosta ja hüpata: näiteks mängime banaanikulli, kõdikolli, krabide jalgpalli jne. Nad on ju lasteaias, koolis või kodus sõna kuulamisest ja nö. nööri mööda käimisest väsinud. Niisamuti enne jooga tundi tulekut on nad harilikult saanud koolis või lasteaias süüa lõunat või õhtuoodet, mis üldjuhul on odav ja kõrge glükeemilise koormusega toit, mis ajab lapsed “pöördesse” ning neil on seetõttu vaja alati korralikult auru välja lasta, et nad suudaks üldse keskenduda. Kui energia ülejäägid on maha rahmeldatud, tuleme keskpõrandale kokku ringi ja alustame tundi. Esmalt laulame kätega liigutusi kaasa tehes kaks mantrat, millega alustatakse ka täiskasvanute kundalini jooga tundi, ning siis saab igaüks võimaluse end tutvustada ning rääkida, kuidas tal vahepeal läinud on, kuidas päev möödus jne.
Järgnevad soojendusharjutused ja siis hakkab pihta tunni põhiosa, mis võib toimuda näiteks läbi muinasjutu vestmise, millega paralleelselt kehastume erinevateks tegelasteks ja mis on üldjuhul klassikalised jooga asanad (asendid). Fantaasiaks jätame alati ruumi, sest ampluaa, kuidas jooga baasharjutusi või laste jaoks olulisi ja südamel olevaid teemasid laste maailma sisse kududa ja neid arutada, on väga lai.
Miks just muinasjutud? Näiteks Albert Einstein ütles, et kui tahate endale andekaid lapsi, siis rääkige neile lugusid. Kui tahate eriti andekaid lapsi, siis rääkige neile veel rohkem lugusid. Mõte on selles, et erinevate lugude jutustamine arendab ennekõike laste intelligentsust ja loovust, sest lugudesse sisseelamine ergutab lapse fantaasiat ja kujutlusvõimet ning äratab lapses tundeid ja mõtteid, mida täiskasvanute maailmas võib olla on raske kogeda. Muinasjutt sisendab lapsesse lootust, julgust, annab uusi ideid. Kuulates lugu, elab laps sisimas läbi juttudes aset leidvaid sündmusi ning kujutab neid visuaalselt ette, ta samastub tegelastega, kogeb elu duaalsust jne.
Mistõttu muinasjuttu saab väga edukalt kasutada ka kasvatusvahendina. Näiteks kui esineb vägivalda kiusamise läbi, siis selle asemel, et kiusamises osalenud lapsi negatiivselt sildistada ja neid selle tegevuse eest karistada, võiks kõigile rääkida neutraalselt pinnalt õpetliku loo sellest, mis räägib nii inetust kui heast käitumisest ja seda siis üheskoos analüüsides saavad lapsed aru, miks nad tahavad edaspidi valida headuse poole.
Kui liikumise osa on läbi, järgneb väike juhendatud puhkus ning siis meditatsioon. Meditatsioon hõlmab laulmist ning sinna juurde kuuluvaid erinevaid käte ja sõrmede liikumisi. Kui nad on juba kindlamad ja maailma usaldavamad, siis palume neil ka silmad kinni panna, et nad oleks rohkem kontaktis iseendaga. Mõnele lapsele võib see olla paras pingutus, sest samal ajal tuleb ju laulda, teha sõrmedega kokkulepitud liigutusi ja hoida silmi suletuna. Sõrme otstes on aju tööd ergutavad punktid, mida selle mängu käigus kenasti stimuleeritakse. Tihti on tundides ka mõni eksootiline pill kaasas, millega saab laulmist ehk mediteerimist saata.
Tunni lõpetuseks me häälestame end tunnist välja, joonistame pildi ja jagame neile ka prashadi (pühitsetud toit), milleks on aedviljad, puuviljad ehk looduslik “maius”, et hoida lastes teadmist, kuidas elu on ilus ja magus ning igale pingutusele järgneb alati mõni kingitus. Kui on sünnipäev ja jõulud, siis kingime neile ka poolvääriskive.