Alanud uus 2024/2025 õppeaasta viib paratamatult mõtted kõikidele neile tänastele lastele ja noortele, kes isoleeriti 4 aastat tagasi oma tavapärasest elust. Eriti murettekitav on minu arvates laste elu, kes sündisid 2020.aastal siia kummalisse maailma, kus kehtisid liikumispiirangud, keelati kallistamine, loodi üksteisega 1-2 m distants ning maskidest, testidest, des.ainetest sai uus normaalsus. Inimesed sulgusid kinnistesse ruumidesse ja suhtlesid oma väikses mullis elades maskidega kaetud nägude tagant.
Täna me vaikselt juba näeme selle sotsiaalse eksperimendi tagajärgi, sest aina enam märgatakse erinevate spetsialistide seas, et neil lastel, kes sündisid pandeemia alguses (2020) ja on täna juba nelja-aastased, esineb nii suuri käitumisprobleeme kui sotsiaalset ja vaimset mahajäämust.
Miks? Need lapsed jäeti ilma väga olulistest sotsiaalsetest kogemustest, nagu on seda näiteks oma laiema pere ja suguvõsa nägemine, mänguväljakutel käimine, grupis koos mängimine, erinevates huvi- ja treeningrühmades koos tegutsemine. Parimal juhul toimusid teraapiad 1:1-le ning ka lasteaias ja koolis pidid lapsed hoidma distantsi. Osades riikides pidid lapsed kandma ka maske, istuma haridusasutuses isoleeritud latrites või siis lihtsalt kodus arvuti taga. Kuna lapsed olid ära lõigatud tavapärasest normaalsest suhtlusest ja füüsilisest lähedusest, siis neil lastel jäi välja arenemata ka hea keelekasutus. Küll aga arenesid hästi erinevad kõneprobleemid, tekkisid logopeedilased kõrvalekalded, tekkis akadeemiline, sotsiaalne ja emotsionaalne mahajäämus, süvenesid hirmud ja ärevus.
Milles mahajäämus siis väljendub? Paljud lapsed ei tule enam toime oma tunnetega ja ei oska enda käitumist reguleerida ega väljendada end sõnades. Mitte et lapsed seda üldse väga hästi oskaks, sest isegi täiskasvanud inimesed ei oska, aga nad ei oska enam sedagi, mida üks tavaline, keskmine, normaalne laps veel 4 aastat tagasi oskas.
Tänane laps on pigem vaikiv, endassetõmbunud, agressiivne või ärev. Tema süütenöör on lühike või suisa olematu: etteruttavalt kaitseb ta end läbi agressiooni: ta solvab, valetab, hammustab, loobib esemeid, teeb veidraid hääli, karjub, sülitab, näitab keelt, jookseb ära, lööb teisi, ei suuda paigal istuda, kuulata, keskenduda ja oodata oma järge kordamööda rääkimisel või tegutsemisel. Nende pilk on kuskil ära ja nad ei saa ka enam naljast aru, võttes kõike öeldut otsese tõena. Nad ei suuda ka asju jagada, kuid samas tüdinevad kiiresti jne. Neil on kehv artikulatsioon ja ka piiratud sõnavara.
Võiks ju arvata, et see kõik on tingitud kasvatamatusest, lagunenud perekondadest, nutiseadmete ja ekraanide liigkasutamisest, valest toitumisest (naatriumglutamanaat, suhkur, aspartaam ja teised erinevad maitse-, säilitus-, lõhna- ja värvained kahtlemata annavad ka oma suure panuse laste käitumisprobleemidele) või ühiskonnas valitsevast stressist ja ärevusest, mida lapsed tagasi peegeldavad, aga kolme lapse emana, laste jooga õpetajate koolitajana, lastelaagrite ja erinevate sündmuste korraldajana ma märkan ka ise, et tänastes lastes on midagi väga olulist muutunud.
Kuigi enamik lapsi hakkab ise käima, ilma et neid selleks ekstra treenitakse, siis kõne, rääkimine, suhtlemine, artikulatsioon „nõuab“ lapse kognitiivse arengu perioodil rohkem teiste inimeste olemasolu ja kaasatust, sest laps vajab kõne ja suhtlusoskuse arenguks päris inimeste näomiimika nägemist ja seda võimalikult erinevates elusituatsioonides ning seda ka paljude inimeste poolt. Ega ilma asjata vanasti täheldatud, et ühe lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla ehk kogukonda.
Maskide massiline kasutamine ja isolatsioon 4 a tagasi tõi aga kaasa selle, et lapsed ei näinud enam teiste inimeste huulte ja keele liikumist, näoilmeid ega emotsioone, mis on just need olulised komponendid ehk abilised, kuidas tekib ja areneb kõne, ning mis omakorda aitab ka mõista, kas teine inimene teeb nalja, heatahtlikult luiskab, on tõsine, rõõmus või vihane. Lapsed kuulsid ju maski tagant vaid pobisevat häält ja nägid silmi, kust tihti vaatas vastu väsinud ja tühi pilk. Heaks näiteks on siinkohal ka erinevad huntlapsed, nn mowglid, kes mingil põhjusel on ajaloos sattunud metsa elama ning õppisid loomade kombel liikuma, ellu jääma ning kel puudus inimese kõne, sest neil polnud inimeeskujusid, keda järgida ja matkida. Sellest tuleneb ka kuulus filosoofiline ütelus: „Inimeseks ei sünnita, vaid inimeseks saadakse.“
Lisaks on täheldatud, et vaesemas piirkonnas kasvavate laste sõnavara on umbes 3000 sõna vaesem, kui on seda jõukamate piirkondade perede lastel. See on tohutu suur kogus sõnu, sest sellise arvu sõnade juures räägib ära juba mistahes võõrkeele ning saab hakkama mistahes riigis. Põhjus nii suures erinevuses võib peituda selles, et vanemad, kes töötavad mitmel kohal ja vahetustega, et tagada katus peakohale, riided selga ja leib lauale, päeva lõpuks väsinult koju jõudes vajuvad puhkama oma ekraani taha (nt nutiseadmesse või telerisse). Seistes sealjuures ka võib-olla ise silmitsi vaimse või füüsilise tervise probleemidega, nii et lapsevanemad ei tule ise selle pealegi, et võiks ekstra tegeleda oma lapse keelekasutuse arendamisega. Teler ja raadio ju töötavad ning lasteaed ja kool toimib.
Ka nn beebikoolides rõhutatakse, kui oluline on väikelapse õige toitumine, vaktsiinid, kaalus ja pikkuses juurdevõtt, hammaste pesu, uni, potitreening, kindel päevakava jms, aga pika verbaalse kõne olulisusest ja selle arendamisest ei räägi täna enam keegi. Tulemuseks ongi see, et tegelikkuses arenevad lapsed kodude vaikuses ja ekraanide taga. Ja isegi lasteaias ja koolis sunnitakse neid õpetajate poolt vait olema, sest muidu nad ju toodavad müra. Lisaks aitavad kujunenud olukorrale kaasa ka pidev laua taga istumine, vähene liikumine, vähene suuline kõne, arutelude ja väitluste puudumine koolis. Ka näiteks nõrgad kehalihased on laisa keele ehk logopeediliste probleemide taga.
Vähe sellest, paljudes kodudes pole täna isegi raamatuid riiulites, mida lapsed saaksid minna ja spontaanselt võtta ning ise lugeda, et arendada oma maailma, sõnavara ja keelekasutust, sest raamatud ju võtavad ruumi või nad on lihtsalt liiga kirjud olemasoleva interjööri jaoks. Nii et uus trend interjööris on see, kui raamatud keeratakse raamaturiiulis tagurpidi, et oleks näha vaid valged lehed ja üldpilt harmooniline. Lisaks koguvat raamatud ju ka ebatervislikku tolmu, kus elavad reklaamidest nähtud kohutava välimusega tolmulestad ning potentsiaalne tolmuallergia.
Uskugem mind – nii see tõesti on, sest suurt suhtlusringkonda „omades“ näen ma seda kõike üha enam oma silmaga. Raamatutest muide vabanetakse ka suhteliselt esimesena, kui keegi esivanematest sureb, kui väheväärtuslikust kraamist, sest milleks meile päris raamat, kui mugavalt saab lugeda tahvlist, arvutist, nutitelefonist või e-lugerist. Lisaks annab hoogu sellele mentaliteedile minimalismi propageerimine: loo endale asjade- ja raamatutevaba kodu. See mentaliteet tuleb minu hinnangul Aasiast, kus ruumi on vähe, maa kallis, kinnisvara hinnad kõrged, palgad väikesed ja inimesed ise saavad lubada endale elu suurlinnade pisikestes üürivannides (6-8m2 toakeses). Nii elades ei olegi mõeldav pinda raisata raamatute alla, sest ainuüksi klappvoodi võtab enda alla 2m2 ja et need inimesed tunneks ka end hästi, siis mõeldigi välja minimalism kõiges.
Kujutan ette, kuidas need omavahelisest ja aktiivsest verbaalsest suhtlusest ning päris raamatutest ilma jäetud lapsed omakorda ühel päeval lapsevanemaks saavad. Neil ilmselt puudub empaatiavõime, oskus koostööd teha, jagada, konflikte lahendada, nad on ebakindlad, sotsiaalselt ärevad, depressioonis, eluks vajalike oskusteta.
Nii et meil on põhjust juba täna sekkuda, tegutseda, et mitte lasta ratsanikuta vankril kraavi kihutada, sest 15-20 a pärast võivad meil olla vaikivad täiskasvanud, kes omavahel ei suhtle, küll aga vaatavad usinalt ekraane, tekstivad üksteisele infot samas ruumis külg külje kõrval istudes, sest lapsepõlves jäi välja arenemata oskus häält ja kõne kasutades silmast silma suhelda.
Aga see ei pea nii jääma või minema, sest kõike saab ju alati muuta. Üheks väga heaks viisiks on laste ja noorte arengu toetamine läbi jooga, sest jooga tunnis ei ole meil kaasas nutitelefone ja me ei võta ainult jooga asanaid (asendeid), vaid me ka räägime, laulame, teeme koos, liigume, tantsime, joonistame, naerame, teeme koostööd, jagame, märkame kõiki oma tundeid ning oleme kontaktis oma kehaga, arvestades sealjuures ka teiste inimeste olemasoluga.
Mängulistes laste jooga tundides areneb lisaks peen- ja üldmotoorikale ning füüsilise ja vaimse keha paindlikkusele ka empaatiaoskus, emotsionaalne intelligentsus, oskus elutervelt väljendada oma tundeid ja emotsioone. Tekib juurde julgust rääkida, ennast väljendada, tegutseda. Sealjuures saab juurde tubli annuse eneseusku ja enesekindlust, väheneb stress ja ärevus. Lastel tekib tugev tahe ja sihikindlus, kuid samas usaldus ja seesmine meelerahu. Kaob ära pidev vajadus end tõestada, teistega võrrelda, olla kellelegi meelepärane, teistele ära panna või konkureerida.
Juhul kui Sa ei tea joogast veel midagi ja oled sellest kõigest sama kaugel nagu eskimod Vahemerest, kuid soovid siiski lapsi ja noori aidata, siis tule meie laste jooga õpetajate koolitusele. Koolitusel omandad praktilisi teadmisi ja oskusi, kuidas toetada lapsi kodus, lasteaias, koolis.
Nii et tulgem kõik joogasse, hakake omavahel silmast silma suhtlema ja paberraamatuid lugema, et meie keha ja keele piiridest ei saaks meie maailma piirid!
NIPP: et toetada kõne arengut ja julgust ennast väljendada, tee lõvi, kassi-ja lehma, lõvi hingamist, kaelaringe, õlatõsteid ja -ringe ning laula valjuhäälselt kaasa mistahes mantraid. Aju arengu toetamiseks sobivad näiteks keharullid, kiikumine, madu, tiiger, tuuleveski ja Kirtan Kriya ehk Sa Ta Na Ma mantraga meditatsioon ning mistahes liikumine, mis nõuab koordinatsiooni ja koostööd vastas kehapoolte vahel.
Pildil on Lõvi asana.
Add Comment