Alanud teadmistekuu viib paratamatult mõtted kõikidele neile tänastele lastele ja noortele, kes suurkorporatsioonide, poliitikute, ärimeeste ja jumal teab kelle survel isoleeriti 4 aastat tagasi oma tavapärasest elust. Eriti murettekitav on laste elu, kes sündisid 2020. aastal siia kummalisse maailma, kus kehtisid liikumispiirangud, keelati kallistamine, loodi 1-2 m distants ning maskidest, testidest, des.ainetest sai uus normaalsus ning inimesed suhtlesid vaid oma väikses mullis maskidega kaetud nägude tagant.
Täna me vaikselt juba näeme selle sotsiaalse eksperimendi tagajärgi, sest aina enam märgatakse erinevate spetsialistide seas, et neil lastel, kes just sündisid pandeemia alguses ja on täna juba nelja-aastased, esineb nii suuri käitumisprobleeme kui sotsiaalset ja vaimset mahajäämust.
Miks? Need lapsed jäeti ilma väga olulistest sotsiaalsetest kogemustest, nagu on seda näiteks oma laiema pere ja suguvõsa nägemine, mänguväljakutel käimine, grupis koos mängimine, erinevates huvi- ja treeningrühmades koos tegutsemine. Parimal juhul toimusid teraapiad 1:1-le ning ka lasteaias ja koolis pidid lapsed hoidma distantsi. Osades riikides pidid lapsed kandma maske, istuma haridusasutuses isoleeritud latrites või siis lihtsalt kodus. Kuna lapsed olid ära lõigatud tavapärasest normaalsest suhtlusest ja füüsilisest lähedusest, siis neil lastel jäi välja arenemata hea keelekasutus. Küll aga arenesid hästi erinevad kõneprobleemid, tekkisid logopeedilised kõrvalekalded, tekkis akadeemiline, sotsiaalne ja emotsionaalne mahajäämus.
Milles mahajäämus siis väljendub? Paljud lapsed ei tule toime oma tunnetega ja ei oska enda käitumist reguleerida ega väljendada end sõnades. Mitte et lapsed seda üldse väga hästi oskaks, sest isegi täiskasvanud ei oska, aga nad ei oska enam sedagi, mida üks tavaline, keskmine, normaalne laps veel 4 a tagasi oskas. Tänane laps pigem on vaikiv, agressiivne ja/või ärev. Tema süütenöör on lühike või olematu: etteruttavalt kaitseb ta end läbi agressiooni: ta solvab, valetab, hammustab, loobib esemeid, teeb veidraid hääli, karjub, sülitab, näitab keelt, jookseb ära, lööb teisi, ei suuda paigal istuda, kuulata, keskenduda, oodata oma järge kordamööda rääkimisel või tegutsemisel. Nende pilk on kuskil ära, nad ei saa enam naljast aru. Nad ei suuda asju jagada, tüdinevad kiiresti jne. Neil on kehv artikulatsioon ja piiratud sõnavara.
Võiks ju arvata, et see kõik on tingitud kasvatamatusest, lagunenud perekonnast, nutiseadmete ja ekraanide liigkasutamisest, valest toitumisest (naatriumglutamanaat, suhkur, aspartaam ja teised erinevad maitse-, säilitus-, lõhna- ja värvained kahtlemata annavad ka oma suure panuse käitumisprobleemidele) või ühiskonnas valitsevast stressist ja ärevusest, mida lapsed tagasi peegeldavad, aga kolme lapse emana, laste jooga õpetajate koolitajana, lastelaagrite ja erinevate sündmuste korraldajana ma märkan ka ise, et tänastes lastes on tõepoolest midagi väga olulist muutunud.
Kuigi enamik lapsi hakkab ise käima, ilma et neid selleks ekstra treenitakse, siis kõne, rääkimine, suhtlemine, artikulatsioon „nõuab“ lapse kognitiivse arengu perioodil rohkem teiste inimeste kaasatust, sest laps vajab kõne ja suhtlusoskuse arenguks päris inimeste näomiimika nägemist ja seda võimalikult erinevates elusituatsioonides ning seda paljude inimeste poolt. Ega ilma asjata vanasti täheldatud, et ühe lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet kogukonda.
Maskide massiline kasutamine ja isolatsioon 4 a tagasi tõi aga kaasa selle, et lapsed ei näinud enam teiste inimeste huulte ja keele liikumist ega näoilmeid ega emotsioone, mis on just need olulised komponendid, abilised, kuidas tekib ja areneb kõne, ning mis omakorda aitab ka mõista, kas teine inimene teeb nalja, heatahtlikult luiskab, on tõsine, rõõmus või vihane. Lapsed kuulsid ju vaid häält ja nägid silmi. Heaks näiteks on siinkohal ka erinevad huntlapsed, nn mowglid, kes mingil põhjusel sattusid metsa elama ning õppisid loomade kombel liikuma ja ellu jääma ning kel puudus inimese kõne, sest neil polnud inimeeskujusid, keda jägida ja matkida. Sellest tuleneb ka filosoofiline ütlus: inimeseks ei sünnita, vaid inimeseks saadakse.
Lisaks on täheldatud, et vaesemas piirkonnas kasvavate laste sõnavara on ca 3000 sõna vaesem, kui on seda jõukamate piirkondade perede lastel. See on tohutu suur kogus sõnu, sest sellise arvu sõnade juures räägib ära juba mistahes võõrkeele ja saab hakkama mistahes riigis. Põhjus nii suures erinevuses võib peituda selles, et vanemad, kes töötavad mitmel kohal ja vahetustega, et tagada katus peakohale, riided selga ja leib lauale, lõpuks väsinult koju jõudes vajuvad puhkama oma ekraani taha (nt nutiseadmesse või telerisse). Seistes sealjuures ka võib-olla ise silmitsi vaimse või füüsilise tervise probleemidega, nii et nad ei tule selle pealegi, et võiks ekstra tegeleda oma lapse keelekasutuse arendamisega. Teler ja raadio ju töötavad ning lasteaed ja kool toimib. Liiati veel, et ka nn beebikoolides rõhutatakse, kui oluline on väikelapse õige toitumine, vaktsiinid, kaalus ja pikkuses juurdevõtt, hammaste pesu, uni, potitreening, kindel päevakava jms, aga pika verbaalse kõne olulisusest ja selle arendamisest ei räägi keegi. Tulemuseks ongi see, et tegelikkuses arenevad lapsed kodude vaikuses ja/või ekraanide ees. Ja isegi ka lasteaias ja koolis sunnitakse neid õpetajate poolt vait olema, sest muidu nad ju toodavad müra ja kuidas saab ju neid õpetada, kui nad pidevalt räägivad. Sellele aitavad omakorda kaasa pidev laua taga istumine, vähene liikumine, testide tegemine ja vähene suuline vastamine, arutelud, väitlused. Ka näiteks nõrgad kehalihased on laisa keele ehk logopeediliste probleemide taga.
Vähe sellest, paljudes kodudes pole täna isegi raamatuid riiulites, mida lapsed saaksid minna ja võtta ning ise lugeda, et arendada oma maailma, sõnavara ja keelekasutust, sest raamatud ju võtavad ruumi või nad on lihtsalt liiga kirjud olemasoleva interjööri jaoks, nii et raamatud keeratakse raamaturiiulis tagurpidi, et oleks näha vaid valged lehed. Lisaks koguvad raamatud ju ka ebatervislikku tolmu, kus elavad reklaamidest nähtud kohutava välimusega tolmulestad ning potentsiaalne tolmuallergia. Uskugem mind – nii see tõesti on, sest suurt suhtlusringkonda „omades“ ja kinnisvaras sees olles näen ma seda üha enam oma silmaga.
Raamatutest muide vabanetakse ka suhteliselt esimesena, kui keegi esivanematest sureb, kui väheväärtuslikust kraamist, sest milleks meile päris raamat, kui mugavalt saab lugeda tahvlist, arvutist, telost või e-lugerist ja nii, et ei ole vaja veel lampi või seda lisa telliskivi endaga kaasas tassida. Lisaks annab hoogu sellele asjade- ja raamatutevaba kodu filosoofiale maailmas laialt kanda kinnitav jaapanlaste minimalism, kes ise peamiselt elavad suurlinnade pisikestes üürivannides (6-8m2 korter) ja kus ei olegi mõeldav pinda raisata raamatute alla, sest 2m2 võtab juba ainuüksi klappvoodi enda alla.
Kujutan ette, kuidas need omavahelisest ja aktiivsest verbaalsest suhtlusest ning päris raamatutest ilma jäetud lapsed omakorda ühel päeval lapsevanemaks saavad. Neil ilmselt puudub empaatiavõime, oskus koostööd teha, jagada, konflikte lahendada, nad on ebakindlad, sotsiaalselt ärevad. Nii et meil on põhjust juba täna tegutseda, ja mitte lasta ratsanikuta vankril kraavi sõita, sest 15-20 a pärast võivad meil olla vaikivad täiskasvanud, kes omavahel ei suhtle, vaatavad vaid ekraane, külgkülje kõrvel tekstivad, sest lapsepõlves jäi välja arenemata oskus omavahel silmast silma suhelda.
Aga see ei pea nii jääma või minema, sest kõike saab alati ju muuta. Üheks väga heaks viisiks on muide laste ja noorte toetamine läbi jooga, sest jooga tunnis ei ole meil kaasas nutitelefone ja me ei võta ainult igavaid asanaid (asendeid), vaid me ka räägime, laulame, teeme koos, liigume, tantsime, joonistame, naerame ja vahel ka nutame, teeme koostööd, jagame, märkame kõiki oma tundeid ja oleme kontaktis oma kehaga, arvestades sealjuures ka teiste inimeste kehade ja olemasoluga.
Mängulistes laste jooga tundides areneb lisaks peen- ja üldmotoorikale ning füüsilise ja vaimse keha paindlikkusele ka empaatiaoskus, emotsionaalne intelligentsus, oskus elutervelt väljendada oma tundeid ja emotsioone; tekib juurde julgust rääkida, ennast väljendada, tegutseda. Sealjuures saab juurde tubli annuse eneseusku ja enesekindlust, väheneb stress ja ärevus. Lastel tekib tugev tahe ja sihikindlus, kuid samas usaldus ja seesmine meelerahu. Kaob ära pidev vajadus end teistega võrrelda ja konkureerida. Ja veel palju muud head, millest saad lugeda SIIT.
Juhul kui Sa ei tea joogast veel midagi ja oled sellest kaugel nagu eskimod Vahemerest, siis sellest pole hullu, sest meil on juba üle Eesti häid jooga õpetajaid, kes käinud minu juures koolitusel, ja kelle juurde saad saata oma laps(elapse) või teismelise. Kuid veel parem on see, kui võtad ise sotsiaalse vastutuse oma laste, noorte või kogukonna ees ning tuled ise meie laste jooga õpetajate koolitusele omandama praktilisi teadmisi ja oskusi, sest siis saad oma lapsi toetada juba kodus või oma igapäevases töös lastega. Lisainfot septembri lõpus algava koolituse kohta leiad samuti SIIT.
Nii et kõik joogasse, omavahel suhtlema ja ka raamatuid lugema, et meie keha ja keele piiridest ei saaks meie maailma piirid!
Add Comment